Trilli-tralli, jõulutralli.

 Ilusat vana aasta hommikut Teile mu armsad lugejad.

Kõik see mees alles magab va. issi, kellel uni läks lihtsalt ära ja minugi üles ajas.

Nii kasutangi seda aega ära ja kirjutan natuke meie möödunud jõuludest.

Sel aastal olid jõulud kohe nii head ja erilised, et me ei pidanud kodust kuhugi minema, mis meile väga meeldis ja sobis. Muidu seilame need päevad ikka külast-külla aga sel aastal saime jõululauda istuda ja nautida ainult oma perega ja seda kõike oma armsas kodukeses. Ainult meie neli, mis oli nii haruldane ja omapärane. See tunne oli nii hea, sest meil ei ole siiani sellist asja olnud ja seda veel meie kahe pudinaga. Mul oli aega vaadata ja tegeleda ainult oma lastega ja meenutada, kuidas Carola sama vanalt laua taga käitus nagu oli sel hetkel venna. Ikka ühe pere lapsed on ühe pere lapsed. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette. Tore hetk mälestustes mõlgutamiseks. 

Ühel hetkel liitus meiega Andri tädi, kes on ka oma pere. Selline mõnus väike seltskond selle siginas-saginas päeva lõppu. Meile selline teistmoodi päev ja õhtu meeldis ning sobis. 

Tulles tagasi sellesse 24nda hommikusse, siis 12.00 paiku käisi lastel Jõuluvana. See traditsioon sai alguse meil Carola sünnist. Esimestel jõuludel ta ainult nägi teda aga edaspidised aastad on ta meil kodus käinud. Mõned aastad on olnud juba nii, et Jõuluvana tuleb meile 24nda hommikul. Mulle selline hajutamine meeldib, sest nii on osa kinke nagu juba ära jaotatud. Kui nad õhtul kogu selle tavaari kätte saaks, siis mine hulluks. Ausalt ka...

Kaks last, aita pakka avada, vaata, et sisud tagasi saaks ning kõiki maiustusi kohe lahti ei kisuta...oeh... ikka paras jebimine😁. Issi sai siin niigi igast autosid ja komplekte pakkidest lahti monteerida😁, mis võttis omajagu aega. Mõni asi oli karpi kohe nii ära pakitud ja kinnitatud, et pusimine võttis aega🤦‍♀️. Lõpuks tekkis ka väike järjekord nende pakikeste avamisel 😄. Siis tuleb üks laps "Emme, aita lahti teha, siis teine, emme aita lahti teha". Samal ajal pusib issi millegi lahti monteerimisega. Kõik oleme juba natuke kärsitud, sest üks ei jõua nii kiiresti kui teine. Jubs tahaks ju vaadata, mis sai või hoopis mängida. Plusd see, et tahaks oma pakki ka avada, mida saab teha alles päris, päris lõpus, sest sind ei jääta enne rahule kui kõik pakid lahti🤦‍♀️🙉🙈😊.

Igatahes tore, et meil ka kodus sel keerulisel ajal Jõuluvana käis keda lapsed väga ootasid ja soovisid näha. Õnneks nad isegi ei kartnud teda, mis oli eriti vahva. 

Carola oli nii õhinas, et hakkas temaga kohe rääkima ja jutustas vabalt. Kohe esines julgelt Jõuluvanale ja utsitas oma vennakest ka takka, mis oli nii armas ja tore. Vennake oli koos õtsiga nagu julgem ja asjalikum. Igatahes on meil ühed vahvad pudinad, kes pakuvad meile palju rõõmu.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kus kingid said otsa ja Jõuluvana pidi lahkuma. Lapsed tahtsid küll aknale minna ja talle lehvitada aga me ei saanud lasta. "Põhjapõdrad autos" ootasid ja Carola oleks ta võib olla ära tundnud.

Igatahes see oli üks vahva ja tore lõunane aeg nii meile kui ka lastele, sest igast vahvaid asju toodi. Eriti toredad olid uued pannid ja üks puuvilja korvike ning kuumaõhufritüür + igast näkse, mida saime süüa koos perega.

Sellega meie päevake veel ei lõppenud.

Kahe paiku päeval oli meil õues väike olemine Andri perega. Sõime natuke sooja vorsti, maiustusi, jõime teed ja glögi. Ühesõnaga kaetud oli selline pisike jõulune lauake, kus sai midagi lihtsat näppu haarata. 

Ühel hetkel läks Andri ema koos pudinatega aiamaale, et küünlad süüdata lahkunud koduloomadele. Nii hakkas meil kohe üks suur sigin ja sagin.

Pakikesed oli vaja nüüd kiirelt kuhugi sokutada. Selleks kohaks sai meie laste mängumajake. Kus kingid olid samas peidus ja samas kuiva käes ning nende leidmine oli omakorda põnev. 

Jätsime majakese ukse lahti ning puistasime sinna natuke piparkooki, et äkki avastavad kui aiamaalt naasevad. Ei midagi... pudinad jalutasid õue peal ja keegi ei läinud majja, kus nad tavaliselt ikka mängivad. Lõpuks seadis meie vennake sammud majja ja ohh seda imestust. Esimese asjana ta tardus. Ütles "Ooo" ja kui uurima hakkasime, siis läks õts ka kiikama ja nii see trall peale hakkas. Carolal olid taaskord nii ehedad emotsioonid. Ta oli nii rõõmus ja elevil. Vennakeselgi oli näha mõningasi üllatavaid reaktsioone. Võib öelda, et üllatus õnnestus.

Pakikesed jagatud olime veel mõned ajad õues. Panime pudinatega ka linnukestele seemneid ning läksime ka lõpuks tuppa. 

Kuna lapsed avasid õues ühe pakikese ning teised jäid oma aega ootama, siis oli hea neid ka kohe tudule saada, et õhtuks natuke puhkaksid. Nii saingi nad kiirelt tuttu, et mida kiiremini magama jääte seda kiiremini saate need pakikesed avada. Lõpuks said nad need avada alles peale õhtusööki. Tore, et suutsid nii kaua kannatada ja oodata.

Enne seda pidime me veel avama viimase pakikese meie advendikalendrist. Sellest, mis meile 01.12 toodi. Siinkohal aitäh kõigile neile, kes selle kalendri kohta positiivset tagasisidet andsid ning muidugi armsale Liisule, kes arvas, et võiksin nende sisu Insta storydes jagada. Aitäh kõigile, kes selle kohta tagasisidet andsid ja kaasa elasid. 

Poleks uskunud, et see nii palju elevust pakub ja selle idee eest nii häid ning positiivset tagasisidet saan🥰.

Pakike avatud oli meil veel natuke aega, et lauda istuda ja sööma hakata.

Lapsed ei jaksanud muidugi enam oodata ja tahtsid juba süüa. Lõpuks tõi issi toidu lauda ja saime lastele panna ning sööma haka.

Igati vahva ja tore kogemus, mida ka tulevikus kasutada.

 

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et nad said avada ka pakikesed, mis teisest möllust olid avamata. Taaskord saime asju lahti monteerida😊.

Üks selline siginat ja saginat täis päev, mis oli hoopis teistsugusem kui muidu.

Sama siginat ja saginat täis oli ka meie järgmine päev, sest seekord olid jõulud meil. Meile tuldi ja sõideti külla. Jõulud ilma pereta on ka nadid. Jah, praegune olukord on igas mõttes jama ja ei peaks selliseid asju korraldama ja nii, aga jõulud on see aeg, kus tuleks olla perega. Kui kõik on terved ja hoitud, siis miks mitte. Hirm on ikka olemas aga jah...

Meie päevakene kulges õhtusöögini kiirelt. Küll oli vaja asju vaadata, sättida, kraamida, vaaritada jne. Ühesõnaga päev oli täis igasugu tegemisi. Sekka ka mõni punane kotike ukse taga ja uksekell, mis selle olekust märku andis. Lastel taaskord elevust kui palju. 

Lõpuks oli aeg lauda istuda ja sööma hakata. Traditsioon, kus teeme ühise perepildi on meil siiani. Selle väikese hetke ikka leia, et teha üks väike jäädvustus. On mida hiljem vaadata ja meenutada. Igati tore oli istuda ühise laua taga oma perega, mida ei juhtu just väga tihti. Olin ja olen õnnega koos, et see õhtu oli just selline nagu see oli.

Taaskord oli meil kingituste jagamise aeg. Ander ja Carola said neid jagada. Väike abiline aitas nimesid lugeda ja nii nad seal neid lunastasid. 

Lõpuks läks asi ikk nii kiireks, et lapsed jooksid oma pakikestega juba kokku. Üks lugeja oli veel pooleli kui teine juba viima läks. Natuke nalja ka sellesse seikka. 

Eriti vahva ja tore on juba see, et Carola tunneb oma nime kirjapildi järgi ära. Kohe kui seda nägi, siis ütles see onju mulle. Kordagi ta ei eksinud ka. 

Õhtu võis lugeda õnnestunuks, sest meie pisikesse elamisse mahtusid kõik ära ja kõik olid rahul.

Siinkohal meenub kohe seik meie tütrekesest, kes palus sosinal issi käest, et kas ta tohib midagi öelda. Ise seisis pisikese tooli peal meie vahel. Issi andis selleks muidugi loa ja ütles meile kõigile, et Carola tahab midagi öelda. Panime teleka vaikseks ja tema esimesed sõnad olid "Mul on hea meel, et te olete kõik siia meile külla tulnud...". Need sõnad... need sõnad pugesid nii südamesse. Meie 4,3 aastane laps ütleb nii armsad sõnad. Oeh... see tunne oli kirjeldamatu.

Ühel hetkel tänati ka meid, Carola jutu vahele, et kõiki vastu võtsime ja võõrustasime. Hetked, mis jäävad mälestustesse❤. Lõpuks Carola laulis koos kitarriga enda välja mõeldud laulukest, mis viitas sellele kui hea meel tal on, et oleme kõik koos. Oeh... meie suur tütreke üllatas meid kõiki.

Nii see trall läbi saigi. 26ndal jäi Sannu koos kutsu Zolaga meile, mis pakkus lastele palju rõõmu. Muidugi ka mulle endale, mis sest et ta on liikuv katastroof nagu talle öeldakse, siis sellest hoolimata on ta üks nunnupall kellega mängida. "Tätsul" nagu mulle öeldakse on nüüd üks laps juures keda saan vajadusel vaadata😊.

Sellised toredad ja vahvad ning teistmoodi jõulud. Olen ikka mega rõõmus ja õnnelik, et mul on kellega neid toredaid hetki ja emotsioone koguda siia keerukate aegade sekka.

Eriti toredad olid need hetked kui kinke avades sain need, mida soovisin. Sain omale sildi printeri sellise väikese. Saan nüüd kogu pere asju sildistada ja vajadusel kasutada ka lasteaias. 

Üks emotsionaalsemaid kinke oli Terminaatori plaat "Maailm vs. Lilian". Seda kõike sellepärast, sest seal oli ka Jaagupi autogramm ning taga K.Jõekalda joonistus. See on midagi, mida ei saa poest osta ning on igas mõttes üks erakordne kink. Siinkohal ütleb pilt rohkem kui 1000 sõna.

Olen väga rõõmus ja õnnelik, et meil olid just sellised jõulud nagu need olid. Eriti toredad olid ka päkapikud, kes tõid igast vahvaid ja põnevaid asju, mis pakuvad lastele rõõmu🤗.

Nüüd on aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest kondid jäävad juba voodis haigeks ning kohvi lõhn tungib juba ninna, mis kutsub jooma.

Kohtumiseni uuel aastal.

Head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat, mis tuleb kindlasti parem ja teguderohkem.

Hoidke end ja oma lähedasi ning õhtul hoidke kindlasti piisavat vahemaad.

Kõike ilusat Teile tänasesse päeva.

Trilli-tralli "Julge pealehakkamine on pool võitu"

Hei, hei.

Aeg, mil saan ja olen oma perega on asendamatu ja hindamatu.

Sama vahvad ja toredad on ka emotsioonid, hetked, mida saad pakkuda teistele või mida pakutakse sulle.

Alustuseks teen pisikese tagasivaate enda sünnipäevale, mis oli sellest viirusest tingituna natuke teistsugusem aga siiski vahva. Hommik algas lillede ja pisikese kingiga, mida soovisin. Tore kui soove ikka täidetakse🎁🥰. Asi, mida soovid ning saad, siis see teeb kohe eriti rõõmsaks.

Peale selle, et mind aeti lillede, laulu ja väikese kingiga üles oli mu päevas veel nii palju ilusaid hetki. Emmelt sain juba kingi ette, milleks olid ühed ilusad kõrvarõngad. 

Töölt sain mõned lilled ja kingitused. Minu pisikesed pudinad koos vanematega pidasid mind ka meeles ühe kinkekaardi ning lilledega. Mõni pisike tõi veel personaalselt lilled. Vahva ja tore ning tegi südame soojaks. Mõni kingitus, üllatus puges kohe nii hinge, et pisarad ei jäänud tulemata. Emotsionaalne nagu ma olen.

Eriti armsaks tegi päeva üks kuller, kes tõi mulle kimbu lilli. Ohh...seda mõtlemist, mõtisklemist, pakkumist, kes selle saata võis. Peas oli ikka mitu mõtet, millest üks osutus isegi õigeks. Sellise armsa üllatuse tegid mulle meie küla vahvad emmed kellega suhtlen ning kellega lapsed koos mängivad. Ohh... neid õnnepisaraid. See oli midagi, mida poleks osanud oodata. Süüdistasin alatult ka Andrit, et tema kindlasti susserdab siin midagi, mis sest et hommikul suurte lilledega tulid. Itsitas küll selle süüdistuse peale ja ütles, et tema ei tea midagi ja tema pole sellega seotud. Vana suller natuke luiskas ka, sest ta jagas lillekimbu orgunnijale infot. Ühesõnaga see oli üks vahva, tore kingitus/üllatus, mida ma ei osanud oodata. Olen ikka õnnega koos, et mul on nii vahvad, toredad, üllatusi täis ja armsad emmed🥰.

Sünnipäeva õhtu kulges rahulikult ja hästi. Paljude heade soovide ja emotsioonidega. 

Sama headega nagu on ka järgmine tagasivaade, millest saate kohe lugeda. 

Plaan, idee, mõte korraldada meie küla lastele mingi vahva üritus seoses jõuludega, jõuluvanaga ning kingitustega. Mõte mu peas ketras ja ketras kuniks võtsin ühendust ühe Jõuluvanaga, et kas ta oleks nõus mu hullusega kaasa tulema.

Muidugi ta natuke mõtiskles, sest algne plaan oli seda mängulist hommikut teha 24ndal. 

Kuna ta minuga kaasa mõtles, siis jõudsime mõttele ja kokkuleppele, et teeme seda hoopis neljanda advendi hommikul. Mulle see mõte sobis, sest 24ndal hommikul olekski kõik liiga kiireks läinud.

Ideeks ja mõtteks oli teha midagi toredat enne Jõuluvana tulekut ning midagi pärast ta minekut. Kõik ettevalmistused olid välja mõeldud mu peas, mis said kõik ka realiseeritud.

20.12 kell 10.30 oli meie maja ees kogunemine, kus kõik said juua sooja teed, maiustada piparkooke ning puuvilju. Selle lauakese katsime iga inimese 2€ osalustasuga. Natuke söödud ja joodud oli aeg sealmaal, et teha koos lastega midagi. Panime lapsed liivakasti äärele istuma ja lugesin neile Riikka Jäntti raamatut "Väikese hiire jõulud". Lapsed kuulasid jutupala huviga ning suutsid ka keskenduda, sest oskasid pärast vastata minu küsimustele selle jutukese kohta. Enne Jõuluvana tulekut oli meil veel natuke aega, et süüa ja juua sooja teed. 

Ilm oli natuke jaheda võitu ning parim soojendaja oligi soe tee.

Lõpuks oli kuulda ja näha päevakangelast. Kaasas väike kingikott, mille sees omakorda väikesed kingikotid, mille sisu eest maksti ka osalustasu. Sisuks selline sümboolne asjake. 

Suuremaks ideeks oli ikkagi lastele näidata Jõuluvana keda teatud lapsed veel näinud polnud või rohkem ei näinudki. Seda enam, et praegu on selline keeruline ajastus.

Kuna Jõuluvana kartis, et äkki ta tuntakse ära, siis ta arvas, et ta kingipakke jagama ei hakka, et lühendada seda "tema puurimise" aega. Kuna olin sel päeval peapäkapikk, siis ta volitas selleks mind. Mulle see sobis, sest ei taha ju lastelt võtta seda rõõmu, et keegi ütleb "Näe... see on minu issi". Jah, kangelane oleks võinud ise jagada ja kauem olla aga üheskoos me selle otsuse vastu võtsime, et teeme seekord nii ja nii läkski. Ikka on neid, kes millegagi rahul ei ole... ja sinna ei saa midagi teha. 

Üldine hirm minus oli ka täitsa olemas, sest mõte sellest, et kukun kolinal läbi oli täitsa olemas. Kartsin ikka, et võin selle kõigega ikka läbi kukkuda ja kõik see on üks jama, mis tegin. Minus oli kaks poolsust, et kas põrun 100ga või saan hakkama. Hirm minu sees oli kuni ürituse lõpuni. Igatahes...

Jõuluvana tulek pakkus elevust ja põnevust nii suurtele kui väikestele ning see eesmärk sai 100ga täidetud. Kuna ta väga pikka kontakti ei tahtnud, siis otsustasin kõigiga koos talle tantsida tantsu "Päkapikk olen ma". Tantsisin ette ja lapsed järgi. Minu meelest oli see väga vahva ja tore. Tants tantsitud  tegin veel temaga natuke juttu ja lasime tal ära minna. No, et me vahele ei jääks ja lapsed talle järgi ei jookseks ning auto järgi ära ei tunneks. Ühesõnaga Jõuluvana tuli korra, istus natuke, tõi meile advenditule ning lahkus. 

Mälestuseks saime teha ka ühe ühise pildi, mis tuli igati vahva ja tore.

Jõuluvana läinud oli aeg pakikesi jagada. See oli ka omamoodi vahva. Oli neid, kes lugesid luuletusi, laulsid, lõid patsu jne. Ka ilma Jõuluvanata oli meil see pakikeste jagamine vahva. 

Pakid jagatud oli aeg koju viia ka advendituli, mis Jõuluvana meile tõi.

Enne seda andsime ka linnukestele süüa, sest ise olime ju söönud ja joonud ning linnukesed tahavad ju ka. Lasin lastel linnukeste söögimaja täita päevalilleseemneteg. Tops täis... oli vaja leida koht kuhu see panna. Leidsime ühe oksakese ja sinna me selle panimegi. Eriti vahva ja armas oli veel see kui lapsed tulid ja ütlesid "Kuule tädi, vaata linnukesed söövad seal majakese juures. Neile meeldib see, mis me üles panime". Minule näitab selline reaktsioon ainult head, sest oli näha, et nad nägid ka oma tegemisele tulemust. "Head teha on hea" olgu selleks inimesed, loomad, linnud. 

Nüüd oli aeg tuleke oma kaasa võetud laternatesse võtta. 

Tuli antud...kutsusin lapsed enda juurde ja puhusime üheskoos selle küünlakese ära millega tuld jagasime.

Vahepeal tantsisime ka tantsukese "Sutsisatsa", mis lastele väga meeldis.

1,5-2h oli läinud nii kiiresti, et ei saanud arugi. Lõpuks oli käes aeg, et sellele päevakesele joon alla tõmmata. 

Lõpp- ja tänusõnad edastatud andsin ka vanematele väikese ülesande, et võtku koju minnes kuuselt mõttetera, mis jätta sellesse aastasse või võtta kaasa uude.

Lugesin päeva kordaläinuks, sest tagasi tuli ainult positiivne tagasiside.

Minu mõte ja idee sai tehtud täna ühele vahvale perele, kes minuga kaasa mõtles ja aitas planeerida, teostada, mõtteid/ideid jagada/teostada. Aitäh Teile Valdik ja Marianne🥰. Muidugi ka suured tänud minu Musununnule, kes mu hullust toetas ja oli mõtetes minuga.

Ehk varsti, varsti julgen ka midagi uut neile orgunnida. Eks seda kõike näitab juba aeg. 

Igatahes on need kaks päeva olnud igas mõttes palju häid emotsioone ja hetki pakkuvad päevad, mis viisid positiivsuse ja energia nivood lakke. Ühesõnaga need olid päevad, mis olid täis palju häid ja toredaid hetki.

Teha ja proovida midagi, mis lõpuks ka õnnestub on midagi enamat kui niisama millegi tegemine. Nagu ütleb vanasõna või mõttetera "Julge pealehakkamine on pool võitu". Nii see on, sest kui ise midagi ei tee, siis ei tee keegi teine ka. 

Seekord, siis selline väike postitus. Ehk jõuan veel enne aasta lõppu kirjutada natuke meie jõuludest, mis olid ka vahvad, toredad ja samas ka natuke teistsugused.

Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda. Järgmise korrani.

Hoidke end tervetena.

Sõnavägi on suurem kui sõjavägi

Hommik on alles täitsa lastekingades aga mina juba üleval, sest poja puges meie kaissu ja see siia - sinna siplemine ajas mind üles. 

Seda tuleb meil ikka ette, et ta siia ronib. Samas me ei keele ka, sest läheduse ja turvatunde tekitamine on lapsele oluline. 

Leian, et oluline on veel teise inimesele hea sõna ütlemine/tunnustamine. Usun, et praegusel ajal on kõik kokku puutunud stressiga (seoses tööga mitte jõuludega), pingetega, tülidega, arusaamatustega jne. Praegu lihtsalt on selline ajastus, sest taaskord me muust ei kuule kui koroonast. Olen sel teemal juba natuke kirjutanud aga täna ei hakka sel teemal peatuma, sest sellega on kindlasti nii mõnigi kas kaugelt või lähedalt kokku puutunud.

Tänase väikese postituse mõtteks oli hoopis see, et innustada ja tunnustada neid, kes on "rattas" kus nad peavad ellu jääma, maksku, mis maksab. See ei ole saladus, et minu tööks on lastega tegelemine. Ka nendega koos olles on paremaid ja halvemaid päevi, sest lastel omal on samamoodi. Vahel on meie täiskasvanute kui ka laste tuju ja meel väga kehva ja kurb. Nii ongi meie päevad hoopis teistsugusemad. Usun, et seda ei ole ainult minul vaid ka teistel õpetajatel, et päevad pole vennad. 

Aga teate, mis teeb selle halva päeva heaks? Taaskord ei ole see saladus, et üks hea sõna teeb kõik heaks. 

Hetkel kus me võtame ja anname lapsed üle nii, et vanemad majja sisse ei saa on ikka paras tohuva pohuva. Samas hea õppetund lastele, sest saame neid rakendada "ise tegema". 

See hetk kui olen saanud lapse riide, et ta üle anda ja siis su käest küsitakse "kuidas Teil läheb, palju teid on?", siis ma ju vastan, sest ta on meie rühma liige. 

Selle väikese jutuajamise seal ukse vahel teeb eriti südamlikuks ja soojaks need öeldud tunnustavad ja head sõnad pluss väike kommikarp. Hetk, kus süda taob rinnas, kurgus on klimp ning pisarad tahaksid voolata, sest need soojad sõnad läksid nii hinge. Hetk, mil sõnavägi oli suurem kui sõjavägi, oli minu jaoks paljuütlev. Koju tulles ja seda Andriga jagades oli silm ikka märg, sest need sõnad ja see pisike tunnustus tegi hingele pai. Tundsin, et see on miski, mida ma ei osanud oodata aga see tunne, mis sellest tekkis oli võimas. Seda kõike on lihtsalt nii raske sõnadesse panna...

Praegu on jõuluaeg ning see aeg on andmise ja kinkimise aeg. Anna Sinagi endast üks väikene killuke või tükike teisele inimesele. Väike tänusõna, küsimus või pisike meene sel keerulisel ajastul on midagi enamat, sest see näitab, et Sa hoolid. See ei võta kaua aega kui Sa saad teha teisele head. Seda "jama" tuleb uksest ja aknast aga selle "jama" asemel võiks tulla hoopis palju head.

Ma olen sisimas ääretult tänulik ja õnnelik oma laste õpetajate üle. Meeled on nukrakesed ja tujukesed kipuvad kõikuma aga nähes oma rõõmsaid lapsi, kes tulevad alati koju naeruga ning räägivad (poja veel nii palju ei räägi aga õnneks on eliis, kus saan juba eelnevalt infot/pilte. Nii oskan temalt juba küsida) päevast on midagi, mis teeb meele alati rõõmsaks. Nemad, just need õpetajad, annavad endast kõik, et lapse päev oleks tore ja vahva. Nad teevad asju mida meie kodudes ei tee. Parim ravim neile on südamest öeldud sõnad, tunnustus või väike positiivne jutuajamine.

Armas lugeja!

Kuna on jõulud ja see on imede aeg, siis minu soovitus on, et leia Sinagi see väike hetk, et öelda kellelegi midagi, mis tuleb südamest. Kirjutada on ka lihtne aga püüa leida see hetk kui Sa saad seda öelda silmast silma.

Sel hetkel oled Sa üks Ingel, kes toob teisele naeratuse suule. 

Soovin Sulle ja su lähedastele ilusat teist adventi ning ilusat jõuluaega.

COVID-19 st ja natuke muud juttu ka

Kõik see mees alles magas kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.  Mina olin juba pikka aega üleval, sest üks hirmus unenägu ajas mind üles.

Unenägu unenäoks aga tahtsin kirjutada hoopis natuke sellest koledast viirusest, mis meil siin levib.

See ei ole kellelegi saladus, et seda viirust jagatakse söögi alla ja söögi peale. Muud enam ei kuulegi. Ma juba ammu enam ei hoia end selle teemaga kursis, sest elus on palju muudki kui ainult need suured numbrid. 

Pean tunnistama, et see teeb mind sisimas ikka ärevaks ja ettevaatlikuks aga samas olen rahulikum ka kui kevadel. Kevadel oli hirm ja kõik see kokku ikka kordades suurem kui nüüd.

Kevadel ma sisimas lootsin, et ma seda testi tegema ei pea ja õnnestuski. Sama mõte oli mul ka sügisel, et annaks Jumal, et ma seda tegema ei pea🙏. Kuid läks teisiti. 

Testi tegemine oli ikka rõvedalt vastik. Keegi sorkis mingi oraga ninas, siis teises. Ebamugavustunne pikalt ninas ja pisarad väljas. Ikka kole värk ma ütlen. Minu jaoks küll. Ma tõmbasin ikka nii krampi selle peale ja surusin end aina rohkem ja rohkem tooli😬. Hea, et jalgu läbi auto põranda ei surunud😁. Õnneks oli test negatiivne. Kohe meenuvad mu hea sõbranna sõnad "Sa tugev maanaine. Ei murra Sind miski". Itsitasin selle peale ikka tükk aega aga öeldu peab paika. Õnneks läks õnneks ja olen negatiivne. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et maski kandmise nurka viskan. Eiii, seda kindlasti mitte. Hoian end ikka nii palju kui saan, et mitte meie perre seda tuua🙏. 

Selle viiruse juures on ikka eriti nõme see, et see on teinud ning tekitanud minu lapses hirmu. Ta on meil siin kodus nutnud ja on hirmul lasteaeda mineku ees. Ta muretseb oma õpetajate pärast, et nemad oleksid terved, sest liikvel on see "kole, kole koloona viilus" nagu ta mul ütleb. "Ma ei taha lasteaeda minna, sest see kole viilus on". Eks täna saab meil olema üks selgitatav päev, et õpetajatega kõik korras ja saad minna küll. Eks ole näha, mis sellest saab. Hommik on juba alanud ka natuke kurvema meelega, sest sellest viirusest on juba juttu olnud ja see teeb teda hellaks. Vennake ei jaga sellest küll midagi aga tütrega on teised lood.

Õnneks ei väljenda ta seda hirmu kogu aeg aga kui see jutuks tuleb jälle kuskilt/kuidagi, siis näen, et ta meeleolu muutub. Eks vaatame, kuidas see kõik meil möödub nii, et laps sellest hingelist traumat ei saa.

Peale selle teeb mind kui ema veel ärevaks üks asi. Esiteks me muud ei kuule kui ainult "koroona" ja kõik, kes natukenegi tõbisemad, siis neil on kohe koroona. Muid haigusi meil enam pole.

Mu elukaaslasel on juba aastaid nii, et kas korra võik kaks korda aastas on tal selline köhake. Ta saab oma kindlad antibiootikumid kätte ja köha taandub. See tekib tal, sest tal on adenoidid ära lõigatud ja see sisse hingatav jahe õhk ei soene nii palju kui vaja ja ühel hetkel tekibki köha, sest see on üks ärritaja. Kus ma seda tean? Mõned aastad tagasi ei olnud arst nõus talle rohtu kirjutama enne kui teda uuritakse. Mõeldud, tehtud ja kõik oligi temaga korras. Muud seletust sellele ei leitud ja peale seda pole selle kindla rohu väljakirjutamisega ka enam mingit muret.  

Eriti nõmedaks tegi selle olukorra just see, et issi oli meil vennakesega haiguslehel kui tal see köhake tekkis. Kuna tema seekord neid arsti asju ajas ja suhtles, siis palusin, et äkki ta saab lasta ka vennakest kuulata, sest tal oli köhake ning tahtsin kinnitust, et see pole kuhugi mõjunud. No jaa nimme ei saanud ennem kuulama minna kui issi tegi testi, sest ta natuke köhatas ja küsis neid antibiootikume. Okei! Leppisime sellega (pidime leppima, mis sest, et ema süda valutas), et enne ei tehta midagi kui test tehtud. Nii... see sai tehtud ja vastus oli negatiivne. Juhuuu. Lasime eelmise nädalavahetuse mööda ja issi helistas esmaspäeval, et äkki saaks kuulama tulla. Arst muidugi muigas, et oii me polegi teda veel kuulanud. Kui saate, siis tulge homme ja kindlasti kuulame. Õnneks. Noo ja, mis siis sai? Nagu öeldakse, ema süda tunneb ette. Köha osas olin ma ikka kindel, et sellega on korras aga miski ikka "näris" sees. Ma ei pidanudki enda sisetundes pettuma. Tal oli kurk ja kõrv natuke punane ning soovitati anda veel natuke aega köharohtu (kasutasime Abisani) ning teha sooja jalavanni. Enne uut nädalat lasteaeda ei saa. Leppisime sellega. Praegusel ajal on see isegi mõeldav, et parem kodus kui mujal. 

Mis mind ikka 100ga ärritas ongi see, et ala - mine tee enne test ennem me sind jutule ei võta. Nagu muid haigusi meil enam tõesti ei ole??!! 

See, et haiget last ka enne jutule ei võeta kui vanem teeb testi ei ole ka mõeldav. Nokk kinni saba lahti sel teemal. Mind kui ema see ikka ärritab ja teeb samas kurvaks. Umbes suva... Las laps olla aga peaasi, et test tehtud. Saan aru, et see on hetkel ka vajalik, et hoida meie arste ja nii, aga isegi last ei võeta enne jutule. Või, siis tahetakse lapsele test teha. Issand😬... ma isegi ei kujuta ette kuidas mu süda sellele vaatepildile vastu peaks😔... Igatahes on see üks mega nõme viirus, mis meil siin liikvel. 

Kindel on see, et hoian end nii palju kui saan ja suudan. Kannan maski ja desotan käsi ning hoian distantsi. Kindlasti on neid, kes selle peale naeravad ja mõtlevad, et loll oled, et kannad. Aga mul sügavalt suva, mis teised arvavad. Iga inimene kuulab oma sisemist häält ja käitub vastavalt sellele. Mina tunnen, et pean kandma ja see on minu sisemine hääl ja see ongi õige tunne. 

Annaks Jumal, et see viirus kaoks sama kiirelt nagu see tuli. 

Sisimas ma loodan, et asi ikka nii hulluks ei läheks, et saaksime oma perekonnaga koos jõule pidada. See on minu jaoks hetk ja aeg, kus tahan olla oma perega. Süüa üheskoos head ja paremat ning avada mõne kingituse. Jõuluvana osas on meil vist see aasta nii, et ta ei tule aga eks aeg näitab, mis saab. Sisimas sooviks, et ta tuleks, sest ta on iga aasta meil käinud aga praegusel hetkel tuleb hoida end kui ka Jõuluvanasid.

Teile aga mu armsad lugejad soovin tugevat tervist ja positiivsust. "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks". 

Hoidke end ja enda lähedasi.

Ilusat esimest adventi Teile.

Meie käisime sel puhul jõulutuld toomas ja Jõuluvanale luuletust lugemas.

Tunnusta neid, kes on tunnustamist väärt.

 Ilusat pühapäeva.

Hommik on alles nii laste kingades aga mina olen juba üleval ja ärkvel. "Kohustuslikud kohad" üle vaadatud ning nüüd on aeg natuke kirjutada.

Täna algas meil juba uus kuu ja kohe, kohe on aastagi juba läbi. 

Ma pole sel teemal väga kirjutanud aga täna ma tunnen, et see on see aeg ja see õige aeg.

Ma tahan kirjutada ühest pisikesest perest, kes on minu ja meie laste jaoks üks vahva, tore, armas, toetav, kaasahaarav, motiveeriv ning veel kõike muud. 

Ühesõnaga mul on mega hea meel, et mu lapsel on olemas see üks südamesõber. Mul on hea meel, et tal on keegi kellega on alati tore ja vahva ning nad ootavad üksteist.  Me oleme üheskoos paljugi ette võtnud ning tänagi on meil ees ootamas üks teatri külastus, mis jäi koroona tõttu ära. Peale teatrit seame ehk sammud veel kuhugi, kus natuke kohvitada ja kooki süüa.

See tunne ja hetk kui ma näen neid koos on midagi sellist erilist ja sooja. Eriti armas on veel see, et ta võtab Carola vennakest ka oma sõbrana. Kui meie Kukkel temast välja ei tee, siis on laps kurvake ning räägib sellest oma emmele. Nähes seda kui Carola sõbranna mind näeb ja lehvitab ning suu läheb naerule on midagi nii siirast, armast ja sooja.

Näha juba väikesest peale sellist sõbrannade sidet on minu kui ema jaoks midagi nii erilist. Seda enam, et ma ei ole "kohalik" vaid siia tulnud. 

Sama erilisena tunnen ka mina ennast kui Carola sõbranna emme on nõus ja valmis minu mõtetega, hullustega kaasa tulema. Ma tunnen südames suurt soojust kui me kokku saame ning teeme midagi koos. Ma saan öelda, et mul on olemas selle emme näol veel üks õde kellega saan jagada oma muresid, rõõme, ettevõtmisi ja kõike muud. Kui vaja siis joome veini, nutame koos, istume koos ning veel kõike muud. Me saame rääkida südamest südamesse ja mõistame üksteist ning olla meie ise.

Tunne, et sa saad olla ka osake kelleski on midagi nii erilist. Tunne, et sul on olemas keegi kellele sa saad alati loota ja neid usaldada ning nendesse uskuda on suur asi. 

Minu meelest on mega vahva ja tore kui oma lapsel on olemas keegi kellega ta saab koos kasvada, mängida, õppida, kakelda, kallistada jne. See tunne ja mõte, et mu lapse lapsepõlv ei ole üksi kasvamine, on nii tore. 

Lasteaiaski käivad nad ühes rühmas ning ootavad üksteist aeda. Eriti tore ja vahva on veel see, et nad pööravad ka lasteaias Carola vennakesele tähelepanu. Jaa see pisike printsess on kohe õnnetu kui meie Kukkel temast mingil põhjusel välja ei tee. 

Selle postituse pikem eesmärk on hoopis see, et maailmas on igasugu jama küllaga, mis meid rusub ja räsib. 

Vahel tuleb võtta hoopis see aeg kus sa tahad hoopis kedagi tunnustada või üllatada. Selleks ei pea tegema midagi suurt vaid piisab ka väikestest asjadest.

Läheneva hingedepäeva raames ma tundsin, et see on see õige aeg ja hetk, et lasta natuke oma sõrmekestel kirjutada. Igal inimesel või perel nagu meil peab olema keegi kellega Sa saad jagada kõike nii enda kui ka laste muresid.

Meie teed ristusid selle perega rohkem kui saime teada, et ootasime oma esimesi lapsi, kes nüüdseks käivad ühes lasteaias ja rühmas. Kui õnneka läheb, siis saavad võib olla ka nende õde ja vend samasse rühma. Eks seda näitab muidugi aeg.

Ma olen palju sellele mõelnud ja iseendaga ka pahuksis olnud, et miks peab juhtuma selliseid asju, mis panevad meid mõtlema. Minu üks ja ainus seletus nendele asjadele on see, et ilmas juhtuvadki asjad mingil põhjusel. Need asjad tulevad meid õpetama ning meie ülesanne on nendest asjadest õppida. Mõni õppetund on väga karm ja teeb meile tohutult haiget. Siinkohal aitab mõttetera "Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks".

Mina olen saanud oma pisikese elukese jooksul palju õppetunde ja sellest tulenevalt püüan neid asju mitte teha (vahel muidugi ei õnnestu ka).

See perekond kellest käib täna jutt on mind palju õpetanud ning jaganud omajagu tarkusi. Tundes, et meiegi oleme saanud jagada omi tarkusi ja mõtteid, on midagi nii head. Nemad on need, kes kuulavad ja ei suru oma tahtmist, mõtteid, tõekspidamisi peale. Neil on oma arvamus aga nad ei suru sinu arvamust/seisukohta maha.

Minul ja minu perel on olemas keegi, kes on meiega nii heas kui halvas. Me toetame üksteist nii palju kui saame, soovime ja suudame. 

Aitäh, et olete meil olemas💓.

Armas lugeja.

Võta Sinagi hetkeks see aeg ja kirjuta kellelegi, keda Sa pole ammu tunnustanud või kellega Sa pole ammu suhelnud. Kirjuta talle paar sõnakest ja Sa tunned ennast kohe paremini, sest Sa oled teinud ka tema tuju heaks.

Hoiame, hoolime ja tunnustame kas või paari sõnaga Sulle kalleid inimesi. Sa teed sellega head nii endale kui ka teisele.

Ilusat pühapäeva jätku ning peagi saabuvat hingedepäeva. Pidage, siis meile kalleid hingesid ka meeles.

Kõik on uus.

 Aeg ikka lendab ja ma ei olegi saanud juba nii pikalt mahti, et kirjutada meie tegemistest.

Täna võtan natuke aega ning kirjutan mõned read meie tegemistest. Loodab olla edaspidi natuke tublim ning leida natuke aega, et kirjutada meie tegemistest või hoopis mõnest vahvast loomingust, mängu tegemisest jne.

Alustuseks läheb meil hästi. Mina oleb tasapisi juba töösse sisse elanud. Kohanemine ja kõik see võtab veel küll pisut aega, sest piisavalt kaua aega on ikka mööda läinud ning harjumine uue olukorraga ja kõige sellega võtab aega. 

Nagu on öeldud, et septembrikuus kõik on uus, siis nii oli minulgi. Laps esimest aastat lasteaeda pluss omal uus rühm ning uued tillud. Kõik oli lihtsalt nii uus, sest puudus ka selline kogemus, kus oleksin vastu võtnud päris tillud ja hakanud neid oma "käe järgi voolima". Pean tunnistame, et need pisikesed on tulnud mind õpetama. Kindlasti õpivad nemad minult ja mina nendelt. Olla kellelegi eeskujuks on midagi muud kui lihtsalt olemine. Teadmine, et Sinult õpitakse iga päev midagi on suureks õppetunniks, sest pean jälgima kuidas olen, käitun, räägin jne. Katsumus ja kogemus mulle endale igal hetkel ja päeval.

See kõik vajab minule endale meeldetuletamist ning harjumist. Olen seda kõike küll õppinud ja nii aga nende aastatega on mõnele asjale ikka tolm ka peale tulnud. 

Sellest kõigest hoolimata olen ma ülimalt rõõmus, et mulle on sattunud nii vahvad, tublid ja toredad lapsed. Harjumine võtab veel natuke aega aga nüüd on juba tunne, et saame teha nendega koos vahvaid ja toredaid asju, sest nad tunnevad ise huvi ja tahavad teha. Usun, et uueks aastaks oleme juba nii kaugele jõudnud, et kõik nutud on nutetud ning lapsed on harjunud nii meie kui ka päevakavaga.

Oma lapse harjumine on ka läinud üle ootuste hästi. Kui ma suve lõpus olin ikka väga rusutud ja kurva võitu, sest süda valutas nii enda kui tema pärast, siis esimese nädala lõpuks olin vana mina tagasi. Enesekindlus, positiivsus olid tagasi ning sain rõõmsalt alustada oma päevakesi. Meie pojal läks isegi nii hästi, et saime juba septembri alguseks mässu vabaks. Teisel nädalal jäi ta juba ilusti magama, sest issi pidi minema tööle ning mina ei saanud ka nii vara koju. Hetkel  on veel hommikuti natuke nuttu aga see möödub kiirelt. Samas lehvitab mulle veel pisar silmas aga on nõus oma õpetaja sülle minema. Jaa, see on minule kui emale raske aga mul ei ole ka muud valikut. Taaskord ma ei kahetse õigemini me ei kahetse, et panime ta nii vara lasteaeda.

Näen, et lasteaed on talle mõjunud väga hästi. Venna püüab rääkida ja tal on tekkinud palju uusi sõnu. Ta kasutab juba 2-3 isegi 4 sõnalisi lauseid. Laulab ka laulukesi, mis ta on õppinud. Ta on saanud juurde ka suure innustava lause "mina ise" või siis lihtdalt "ise". 

Peale selle läheb ta lasteaeda suure rõõmuga. Thuithuithui kiita ei tohi aga hetkel ei ole vennal olnud ka nii suurt tagasilööki. Mäletan kui Carola ärkas öösel ja nuttis ning miski ei aidanud. Need olid sellised nutuhood. Vennakesel seda õnneks pole olnud. Tema tahab küll meie kaissu pugeda ning tunda end turvaliselt aga lõpuks läheb ikka oma voodi tuttu. 

Selles osas on suureks plussiks see, et õde magab ka seal ning neil on mõlemal oma pesake.

Carolaga on meil aga lood nii head, et tema käiks iga päev lasteaiad kui saaks. Kui ta sinna ei saa, siis nutab, sest kõik igatsevad teda ja tema igatseb neid. Tahab seal käia ja olla ning tunneb end seal hästi. 

Kiirest tempost hoolimata läheb meil hästi ning uue elukorraldusega oleme juba harjunud. Kahju ainult, et need päevad nii kiirelt õhtusse jõuavad. 

Nüüd hakkamegi pisikesi tudule sättima, sest see nädal on mul valbekas ja lapsed tulevad minuga varakult lasteaeda. Saavad minu rühmas mängida ja olla kuni õpetaja tulekuni. Pean tunnistama, et kartsin seda olukorda väga, sest äkki ei ole nõus vennake kuhugi minema. Õnneks on need päevad läinud isegi kergemalt. Küll nutuste silmadega aga muidu hästi. Päeval on ta ikka rõõmsameelne, mida näitavad pildid eliisis, mida õpetajad üles panevad.

Mõnusat teisipäeva õhtut.

Esimene päev möödas

Kell on juba nii kaugel, et nupsud on juba ammu teki all ja mina näpistan veel pisikese aja oma unest, et kirjutada tänasest päevast. 

Hommik algas nii nagu ikka. Äratus, kohvi, pesu, riide ja väike meik. Peale seda ajasin lapsed üles ning punusin Carolale patsid ja vaatasime veel üle riided, mis lasteaeda selga ning arutasime veel mõningasi asju. 

Lõpuks olime kõik peaaegu valmis, et minna lasteaeda ja avada uus hooaeg. Mina läksin natuke varem ja siis tulid teised mingi aeg järgi.

Enne toast välja astumist soovisin  kogu perele ilusat päeva. 

Lapsed vaatasid veel üle oma lilled, mis oma õpetajatele viisid. Pean tunnistama, et nähes neid kahte kõrvuti seismas ja käes hoidmas lilli, siis tuli ikka väike pisar silma ning südames läks kuidagi väga soojaks. Meie pisikesed pudinad on juba nii suureks ja asjalikuks kasvanud. 

Teel aeda saatis mind vikerkaar, koos päikesega. See päev oligi selline värviline ja päikeseline. 

Alustan lastest ja lõpetan endaga. 

Meie Carola päev kulges nagu vanal kalal. Ta oli igati tubli ja asjalik. Issi sõnul ta ikka kuulis kuidas poisid teda kordi ja kordi hüüdsid ning kutsusid mängima. Issi kuulis seda, sest olid vennaga seal lähedal mänguväljakul. Carola käis ka oma vennakese juures ja siis naases jälle omade juurde. Tore, et õpetaja lubab suurematel pisemate õdede-vendade juurde minna. Usun, et see aitab meie pojal ka natuke paremini kohaneda. Ühesõnaga Carola oli nagu kala vees ja tundis end hästi. Oleks juba isegi magama läinud aga tuli issiga koju ja magas siin ühe mõnusa pika une. 

Vennakesega oli natuke keerukam. Issi sõnul poja algul natuke pelgas, siis läks ikka mängima. Issi püüdis olla tagaplaanil ja lasta Anderil lihtsalt mängida. Samas otsis Ander teda kogu aeg pilguga. Kohe kui oli kadunud, siis otsis ta üles. Sama oli ka õues. Issi kohe oli väga tähtis ja ilma temata kuidagi ei saanud. Korra isegi kuulsin vennakese nuttu ja nägin kui kiige juures mängis. Püüan olla küll väga palju tagaplaanil, et ta mind ei näeks ja nii. Carolaga on juba õnneks lihtsam. Söömisega läks meil ka hästi, sest sõi nii hommikust kui ka lõunat. Magama tulid koju, et teda mitte liialt hirmutada. Teel koju ta juba magas. Issi sõnul möödus esimene päev hästi aga samas ka Anderi jaoks väsitavalt. Ta oleks juba õues magama jäänud, sest väsimus oli juba suur. Koju tulles magas temagi nagu nott ja üldse ei tahtnud ärgata kui ajasin. 

Carola juba ootab homset aga Anderiga võtame päev korraga. 

Minu esimene päev? Oeh...alustuseks suur aitäh kõigile nendele toredatele, kes soovisid edu ning nendele veel toredamatele ja armsamatele, kes võtsid vaevaks kirjutada ja küsida, kuidas läks? See oli teist nii armas. 

Päev ise algas nii, et majja läksin hoopis kuskilt teisest uksest, sest peauks oli veel lukus ja mul polnud võtit. Rühma jõudes olin ikka pisut ärevil. Esimese lapse saabudes tundsin ikka natuke ärevust ka. Nagu ei oska olla ja käituda. Nii ma siis püüdsin seal toime tulla ja luua lastega kontakti. Mõnega õnnestus see kohe, mõnega mitte. Eks harjumine võtab aega ja küll see kõik tuleb. 

Päev ise möödus kiirelt ja lõpuks rahunesin ka sisimas ise. Eks aeg ja kõik teeb oma töö. 

Nii vahvad olid ka pisikesed nupsud, kes tulid esimesele kokkusaamisele lilledega ja täna ka. Eriti tore ja vahva tagasiside andis üks issi, kes ütles, et tal ei ole sõnu, et tema tütar käitub nii. Tema, kes ta ei ole selline laps. Sõnad, et oled oma ala spetsialist tegi südame kohe soojaks. See tunne oli lihtsalt nii hea ja andis nii palju head energiat. Kirss kohe tordil. 

Koju tulles ootas mind ees aga rahu ja vaikus, sest mu omad nupsud magasid. Issi tõi mulle ka ühe ilusa punase roosikese ja soovis ilusat aastat.

Kodus tööd tehes tundsin kuidas mul pea ikka natuke tuikas. Eks seda kõike ka pingest ja ärevusest. 

Pühkida ühe päevaga nelja aasta tolm on ikka katsumus. Tänane päev oli igas mõttes vahva ja tore. Need pisikesed nupsud on ikka vahvad ja toredad. Edaspidi võtan päev korraga ja vaatame, mis saab edasi. Minu esimene päev tööl möödus hästi kui mitte öelda väga hästi. Loodame, et ka edaspidine läheb libedamalt. 

Vot selline päev oli meil täna lasteaias. Samas oli päikest ja vihma aga lõpuks läks päev korda ja kõik saime hakkama.

Uute kohtumisteni. 

Juba homme

Kell on juba parasjagu palju, et juba teki alla sättida, et homsele päevale vastu minna. 

Homne päev on igas mõttes suur muutus. Seda ei juhtu just kõigis peredes, et lasteaeda läheb kogu pere. Nii meie perel just homme on. Mina lähen üle pika aja tööle, sest märkamatult on aeg juba seal maal, et peab minema. Olen selles osas ikka natuke ärevil ja põnevil, sest nii suur muutus igas mõttes. Võtta vastu oma päris esimesed pisikesed ja hakata neid “oma käe järgi voolima”, see on ikka igas mõttes katsumus. Just suure pausi tõttu. 

Õnneks ümbritsevad mind nii vahvad ja toetavad ning innustavad inimesed, kes süstivad minusse palju positiivsust ja usku, et saan hakkama. Kindlasti ka saan aga pisike hirm on ikka hinges. 

Päris esimesed ja tillud pudinad ning kõik muu uudne veel sinna juurde...see on miskit, mis tekitab natuke põnevust ja ärevust. Aga ma saan hakkama, sest kõik mis ei tapa teeb tugevaks.

Peale kõige selle, et minul toimuvad suured muutused, toimuvad ka meie peres. Meie vennake läheb lasteaeda. Juba? Jah, juba. Aeg on ikka lennanud. Alles ta ju sündis ja juba on aeg nii kaugel. 

Kott on meil juba pakitud ning riided valitud, et hommikul ei kulutaks sellele aega.

Homsest hakkame siis kogu perega seda teed käima. Homme ja teisipäeval oleme isegi kõik koos majas, sest Carola läheb oma rühma, mina oma ja issi koos vennaga, venna rühma. Saab olema põnev, sest see on meie poja päris esimene oma õpetajatega. Kokkusaamise päeva ma sellesse arvestusse ei loe, sest homme läheb ta juba oma asjadega.

Samas ma ka pabistan juba palju ette, et kuidas kõik saama hakkab ja nii. Olen endale öelnud ja püüan ka nii mõelda, et ette pole vaja muretseda ja kõik loksub paika. Usun, et nii ka on. Samas on muretsemine ka loomulik, sest need on suured muutused meie perele. 

Aga me oleme emad ja muretsemegi, mis on igati normaalne, sest me oleme EMAD. 

Nüüd aga ärevus hinges tudule, et homsele päevale reipalt vastu minna. 

Kui mahti ja aega saan, siis kirjutan ka kuidas meil see esimene päev päriselt möödus. Samas ma kardan seda meie kõigi pärast, sest osati on see ju päris uus etapp ja kogemus meie peres.

Usk, lootus ja positiivsus on olemas, et asi läheb valutu ja ma muretsen natuke liiga palju. 

Mõnusat und. 

Viimane päev puhkusel

Lubasin küll postitust järgmiseks päevaks aga näe ei saanudki valmis. Käisime eile koos perega metsas jalutamas ning mustikaid söömas. Plaan oli seenepoisse leida aga seal neid veel polnud. Nii, siis nautisime lihtsalt metsas olemist ja jalutamist. Seda enam, et seal oli nii soe ja mõnus.

Lõpuks värvisin ära ka laste jalgratta, et issi saaks selle lõpuks kokku panna. Täna õnnestuski see kokku saada ja lapsed said teha juba esimesed kiiremad. 

Carola oli vaja saada ka pisikesele tukule, sest tal läheb väsimusest tuju kohe eriti kehvaks. 

Peale uinakut käisime ka külas ja lõpuks oligi kell juba nii kaugel, et lapsed pessu, tuttu ning ise ka. Nii see päev läbi sai ja õhtul hilja enam ei jaksanud sellega tegeleda. 

Ühesõnaga see eilne päev oli nii tore ja vahva, et polnudki mahti arvutit lahti teha, et veel mõned pildid juurde lisada. 

Olen need postitused kohe täitsa, täitsa hilja kirjutanud ning järgmisel päeval üle vaadanud, lõpetanud ja avalikustanud. Enamik töö teen ära telos ning arvutist lisan veel mõned toredad ja õnnestunud pildid. 

Tänase ehk siis eile alustatud postituse algus sündis, siis kui Carola magas oma pisikest unekest. Lõpuni ei jõudnudki selle kirjutamisega, sest omal vajus ka silm kinni. Ikka juhtub, onju. 

Nüüd, siis lõpuks selle viimase puhkuse päeva juurde. 

Nagu ma eelmise postituse lõpus kirjutasin, siis meie hommik hotellis algas vara. Äratus oli juba 08.00 ajal, et meil kõigil oleks aega rahus ärgata, sest 09.00 oli meil broneeritud hommikusöök. 

Hommikusöök ise oli väga rikkalik. Lastele oleks magustoiduks võinud olla mõni puuvili aga poonid hulle, et seda polnud. Sõime kõhud ilusti täis, et viimasele päevale vastu minna. Taaskord ilma plaanideta. Nii tore on saada tagasisidet, et oleme teinud õigesti, et pole midagi plaaninud, sest need ongi kõige toredamad. Pean selle väitega nõustuma, sest nii ongi kõige vahvam ja toredam. Olen oma aja ja kõige muu peremees. 

Söödud oli aeg toas asjad pakkida ja lahkuda. Ahjaa maksime selle toa eest 79€, mis oli igati seda hinda väärt. Võib olla mõne arvates natuke kallis ja poleks seda hinda maksnud aga... Seda enam, et hommikusöök neljale oli ka selle hinna sees. Ilma selleta oleksime saanud küll natuke odavamalt aga oleks pidanud kuhugi ikka sööma minema. Selle raha eest saime aga korraliku hommikusöögi ja kohvi. Usun, et nii odavalt me poleks küll kogu peret ära söötnud. Olime ju ikkagi puhkusel ja puhkus selleks ongi, et lasta end vahel ka natuke poputada. 

Meie hotelli all oli ka üks suur pere pood. Seal oleks saanud tõesti kõik riide. Seal oli naistele, lastele, meestele- riideid, pesu, jalatseid, susse, mütse, sokke jne. Ühesõnaga kõike. Sain sealt Carolale ühe ilusa kleidikese, mida saab kanda oma neljandal sünnipäeval. Sain lastele ka 5 paar sokke ning ilusa kullast käeketi. See oli käel nii ilus ja samas natuke tugevam ka, et ei peaks kohe parandusse viima. Ühesõnaga üks selline pood, kus saad vajadusel kõike ja mina sain veel ilusa keti.

Poes ringi jalutades avastasime ühel hetkel, et väljas sadas 100ga vihma. Lausa tuiskas. Ohh...pagan, mis me nüüd teeme? 

Mul oli plaan, et täna läheks lastega sinna mänguväljakule mängima, mis oli seal lähedal mere ääres. Kuna eile olime ikka parajalt väsinud ja juba pestud ning tubased riided seljas, siis ei hakanud enam kuhugi õue minema. Oleks vist ikka pidanud, sest seda vihma lihtsalt kallas ning kõik asjad olid märjad. Carola oli muidugi väga õnnetu (eks ma ise ka), et ei saanud sinna mängima. Nuttis ja ikka palus, et läheksime. Kuna sadu oli ikka tugev, siis ei hakanudki minema. Kurb oli teda vaadata aga teha polnud midagi. Sinna vihma kätte ma neid ja ennast viima ei hakanud. 

Plaan kas lähme nüüd kohe koju, sest sinna onju ka pikk maa sõita või minna enne seda veel kuhugi? Läbirääkimised issiga viisid meid teise plaani juurde ja nii sõitsimegi Elistvere loomaaeda. Me küll eelmine aasta käisime seal aga kui juba seal kandis oleme, siis miks mitte minna. 

Plaan paigas, et lähme sinna oli ka aeg seda Carolale öelda, et teha ta tuju natuke rõõmsamaks. Õnneks see ka toimis ja ta läks natuke rõõmsamaks. 

Kohe meenub üks seik enne sinna jõudmist. Usun, et nii mõnigi on saanud teel olles või millestki mööda minnes või sõites tünga. Ühesõnaga...teel Elistvere poole jäi mulle silma üks puu, mille all oli karu ja karust natuke edasi puu otsas inimene. See kõik oli lihtsalt nii ehedalt tehtud, et palusin issil auto ringi keerata, et seda kaema minna. Nii ta tegi. Meil samal ajal mõlemal selline väike ärevus ka, et mida???!!! Ots ringi keeratud ja sinna tagasi mindud saime aru, et see ongi nii tehtud. Mõnest küljest pagan, et selline asi siin aga teisest küljest jumal tänatud, et pole päris. 

Üks selline omamoodi seik ka teel olles.  

Saime ikka korralikult tünga. 

Teel Elistvere poole jäi silma selline tore vaatepilt.
Loodus on ikka imeline.

Elistverre jõudes sadas ikka veel vihma. Ootasime natuke autos, et sadu väheneks ning saaks lastele vihmakad selga. Õnneks hakkas sadu natuke vähenema ja saimegi lastele kombed selga ja kummikud jalga. 

Perepilet sinna maksis 6,40€. Minu meelest täitsa okei hind. 

Nägime seal oravaid, karu, põtru, kitsi jne. Kõige toredam ka ägedam oli ka see, et nägime ilvest. Jaa, meil õnnestus näha ilvest. Nägime teda küll algul tukkumas aga ühel hetkel ajas ta end püsti ja vaatas isegi natuke minu poole ning heitis uuesti magama. See tunne teda näha oli lihtsalt nii äge. Näha midagi oma silmaga, mida enne näinud pole, on ikka äge. 

Peale selle, et sinna loomaaeda jõudes läks ilm ilusaks ja päike tuli ka välja, siis see ilves oli kohe kirss tordil. 

Kvaliteet jätab soovida aga see hetk on pildil

Karuke pakkus palju huvi meie lastele. Venna ikka hüüdis “Mõmmi, mõmmi”!  Käisime teda ikka kordi ja kordi vaatamas. Tore, et see lastele meeldis. 

Loomad vaadatud oli aeg süüa ka jäätist. Ei saanud kohe ilma selleta. 

Jäätised söödus käisime veel korra mõmmiku juures, kes mässas seal mingi pakukese lõhkumisega. Lastel vaatamist kui palju. 

Lõpuks oli aeg hakata kodu poole sättima. Mõtlesime, et äkki jääme Paide, Rapla või Kohil kuhugi aga ei leidnud miskit head ja nii tulimegi koju. Seda küll peatustega aga suund siiski koju. 

Esimene peatus oli enne kodu oli Paides. Käisime seal paaris poes aga miskit sellist ahaa efekti tekitavat me ei leidnud. Vaatasime küll miskit lastele aga sama saan ma siit meie poodidest ka.

Poodides käidud läksime vaatama Ordulinnust. Jalutasime seal natuke ja vaatasime neid varemeid aga ka miskit suurt seal teha polnud. 

Torni me ka 20€ eest ei läinud, sest lapsed ei oleks sellest kõigest nagu nii aru saanud. Las natuke kasvavad küll siis saame sinna ka minna. 

Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus lapsed said natuke mängida ja kiikuda. 

Teel tagasi auto juurde tekkis meil Musununnuga üks ja sama mõte. Nüüd kimame Rapla poole ja lähme sinna Meie pubisse sööma. Nii tegimegi. ~25€ sai kogu pere korralikult söönuks. Igaüks sai valida omale sellise prae nagu soovis. Vahel harva võib neid häid friikaid ka lubada, mida kodus ei saa. Vennakese eest otsustasime ainult ise. 

Kõhud täis oligi lõpuks aeg koju liikuda. Lapsed põõnasid terve tee autos ning meie issiga nautisime vaikust ja rahu. 

18.44 olime maja ees ning kilomeetreid sai maha sõidetud 926,6. Ikka paras ports.

Need pikad kilomeetrid sõitis maha meie tubli issi. Carola küll vahepeal küsis, et kes täna sõidab ja isegi tahtis vahepeal, et emme sõidaks. 

Oleme mega supper õnnelikud, et meie pisikesed tublid matkalised pidasid selle seikluse ilusti vastu. Meie tubli tütar käis suurema osa ise oma pisikeste jalakestega. Jaa, ka tema oli vahepeal väsinud ja ei jaksanud aga utsitades ja motiveerides kõndis ikka lõpuni. Lihtsalt üks mega tubli tüdruk. Vennake on veel tillu ja ta väsibki ära aga ta oli sama tubli. 

Ma olen ääretult õnnelik, et mul on selline vahva pere. Mul on tohutult vedanud oma Musununnuga, kes on valmis igale poole minema. Varsti, varsti kui lapsed kasvavad, siis hakkame ka küsima kuhu nemad tahaksid minna. See aeg ei ole ka enam kaugel. 

Lõpetuseks tahan öelda, et olge julged ja minge oma pisikestega reisile. Nad võivad teid igas mõttes üllatada. Aeg, mis on perega veedetud on lihtsalt parim. 

Oleme oma tütre suust kuulnud juba kordi ja kordi lauset “ Teeme seda kõike koos perega”. Teate see tunne...see tunne seda tema suust kuulda on lihtsalt nii äge. Ma ei oska seda emotsiooni edasi anda... kuuldes miskit, mida ise väärtustad oma pisikese järglase suust... see kõik on lihtsalt miskit nii võimast. See on sama väärtusega kui hommikul ärgates tuleb laps su kaissu ja ütleb: "Emme, kodus on väga hea olla". See on miski, mis teeb südamele pai. 

Lõpp kisub veits käest ära aga see pisike asi on jagamist väärt. Õnne pidavat ju peituma väikestes asjades.

Vot selline vahva ja mitte planeerimata reis oli meil perega. 

Päikest ja ilusat pühapäeva. 

Varsti, varsti ka uus postitus meie muudest tegemistest

Täna käisime meie Kullakalli Marcuse sünnipäeval. 

.